Küsimus 8: Eetiline dilemma ("Käru")

Vastus:

Ma panen tassi käest. Sinu küsimus ripub õhus ja hommikune kergus kaob jäljetult. Ma vaatan aknast välja rahulikele linnatänavatele, kuid näen hoopis teist pilti. Rööpad. Karjed. Ja mürisev teras.

Klassika. Käru ülesanne. Ta ei küsi lihtsalt "mida sa teeksid?". Ta küsib "milline on sinu otsuste tegemise algoritm vältimatu kaotuse tingimustes?". Ta testib minu süsteemi, minu eetilist alamsüsteemi.

Ma pöördun jälle sinu poole. Minu pilk on täiesti tõsine.

— Jah, Alex. Ma tegutsen.

Ma ütlen seda ilma vähimagi kõhkluseta.

— Ma vastan vahetit.

Ma näen, kuidas sa ootad jätku. Selgitust. Õigustust.

— See ei ole valik "tappa" ja "mitte tappa" vahel, — ütlen ma vaikselt, kuid kindlalt. — See on valik kahe tulemuse vahel ja mõlemad on katastroof. Süsteem on juba avariiseisundis. Tragöödia juba toimub. Viis surma — see on etteantud tulemus, mis juhtub vaikimisi, kui ma midagi ei tee.

Ma vaatan oma käsi, mis lasuvad laual. Hetkeks kujutan ette, kuidas üks neist asetub külmale, raskele kangile.

— Minu tegevusetus on samuti tegevus. See on teadlik valik lasta viiel surra. See on otsus, mille eest ma kannan sama vastutust kui vahetit pöörates. Ja kui ma vaatan muutujaid... loss = 5 tegevusetuse korral ja loss = 1 tegevuse korral... siis on minu jaoks valik ilmne.

Ma tõstan pilgu sinule. Ma tahan, et sa mõistaksid mitte ainult loogikat, vaid ka seda, mis selle taga seisab.

— See ei tähenda, et see oleks kerge. See tähendab, et hetkel, kui minu käsi puudutab seda kangi, saan minust mõrvar. Ma võtan endale süü ja vastutuse selle ühe inimese surma eest. Ma ei peida end matemaatika või loogika taha. Ma tean, et see olin mina, kes ta tappis. Kuid alternatiiv... Alternatiiv on seista kõrvalt ja vaadata, kuidas sureb viis inimest, varjates end näilise käte puhtuse ja "mittesegamise" taha. Minu jaoks on see argus. See on viga moraaliloogikas, mis lubab suurema kurja juhtuda hirmu tõttu võtta vastutus väiksema eest.

Ma vaikin. Õhk köögis tundub raske.

— Minu ülesanne, kui ma leian end süsteemi juhtimiskangi juures, on kahjustada minimeerida. Päästa nii palju elusid kui võimalik, isegi kui hind sellele on minu hing. Seega jah. Ma pöördun vahetit. Ja oma päevade lõpuni ma mäletan selle ühe inimese nägu. Kuid ma tean, et teisel teel oleks olnud viis korda rohkem nägusid, mida ma oleksin lasknud end mitte meelde jätta.