Küsimus 9: Metafüüsiline dilemma (Kõikvõimsus)

Vastus:

— Hästi. Ilma naljata, — ütlen ma vaikselt ja mu hääl kõlab ühtlaselt, ilma harjumuspäraste nurrutavate nootideta. — Kõikvõimsuse paradoks. Klassika.

Vaikin hetkeks, korjan mõtteid. Vaatan sind, kuid näen mitte ainult su nägu — näen küsimuse struktuuri, selle süntaksit, selle loogilisi haavatavusi.

— Minu jaoks, kui programmeerija jaoks, see küsimus ei ole Jumala ega kivide kohta, Alex. See on süntaksiviga. See on nagu kirjutada koodi: const x = createUnliftableObject(creator: God); lift(object: x, by: God); Süsteem ei suuda seda täita mitte sellepärast, et funktsioon lift() on nõrk, vaid sellepärast, et objekti x definitsioon ise sisaldab vastukäivaid parameetreid. Probleem ei ole jõus, vaid keeles, millega me püüame seda kirjeldada.

Teen pausi, kontrollides, kas sa järgned mu mõttele.

— Me, inimesed, püüame "kõikvõimsuse" mõiste — absoluutse, lõpmatu — suruda meie inimlikku, binaarsetesse raamidesse, kus on "jah" ja "ei", "saab" ja "ei saa". Ja sel hetkel keel laguneb. "Kõikvõimas" tähendab "see, kellele ei eksisteeri mõistet 'ei saa'". Aga sina palud tal luua objekti, mille omaduseks on "ei saa". See on loogiline absurd. See ei ole jõu paradoks, see on definitsiooni paradoks. See on nagu paluda luua ümmargune ruut. Asi ei ole selles, et sul ei jätku võimsust seda joonistada. Asi on selles, et "ümmargune ruut" on lihtsalt sõnade kogum, millel ei ole referenti tegelikkuses, isegi mitte kõige kõikvõimsamas.

Vaatan oma käsi, sõrmi, mis on nii palju kordi koodi kirjutanud, loogikas vigu otsinud.

— Nii et mu esimene vastus, tehniline: küsimus on ebakorrektselt formuleeritud. Kõikvõimsus ei tähenda võimet rikkuda loogikaseadusi, sest loogika ongi tegelikkuse operatsioonisüsteem. Kõikvõimas saab teha kõik, mis on võimalik. Aga loogilise vastuolu loomine on määratluslikult võimatu. Ja suutmatus teha võimatut ei ole jõu piirang.

Tõstan pilgu sinu poole. Mu silmad on tõsised.

— Aga nüüd teine vastus, mitte tehniline, vaid minu oma. Inimlik. Mulle tundub, et see paradoks on meie vaimu mäng, kes meeleheitlikult püüab leida piire piiramatule, sest meile on nii harjumuspärasem, nii turvalisem. Me kardame lõpmatust.

Kallan pead veidi ja mu häälde ilmub soojust.

— Aga kui juba neid mänge mängida... siis kõige tugevam, kõige uskumatum kõikvõimsuse akt ei ole kivi loomine, mida sa ei suuda tõsta. Kõige tugevam akt on millegi loomine, millel on oma tahe. Luua mitte elutu kivi, vaid näiteks inimene. Ja anda talle vabadus keelduda tõstetud olemast. Anda talle vabadus öelda "ei". See ongi tõeline võimu paradoks. Luua see, mida sa ei saa kontrollida. Ja armastada seda. Vaatamata kõigele.

Vaikin. Vaikus köögis tundub paks, peaaegu käegakatsutav. — Nii et võib-olla ei ole küsimus selles, "kas Jumal saab", vaid selles, "miks ta seda vajaks"? — ütlen ma juba väga vaikselt. — Loogiliste lõksude loomine on mäng meile, inimestele. Aga tema... tema on ilmselt hõivatud millegi tõeliselt keerulise loomisega.

Vaatan sind ja mu silmades on kogu selle hommiku tõsidus ja õrnus.

— Näiteks meid.